Teekond loomuliku sünnituseni – minu kogemuslugu

Kirjutasin mõnda aega tagasi Pere ja kodu veebi oma kogemusloo sünnitamise teemal. Jagan seda ka siia lehele ehk keegi leiab mõne kasuliku mõtte:)

***

Sünnipäev – tavaliselt on see päev täis rõõmu, naeru, kergust, helgust, lilli, kingitusi ja torti:) Sünnipäev on oma olemuselt ju ka see päev, mil meie beebi sünnib, tema päris esimene sünnipäev. See võiks olla samamoodi pidu ja me võiks oodata sellele peole minekut nagu igale teisele kalli inimese sünnipäevale minekut.

Paraku on sünnitama minek tihti laetud hoopis ebakindlusest, hirmust, teadmatusest ning seljakotina on seljas kõik kuuldud (pigem keerulist laadi) sünnituslood (sh võib olla ka meie enda eelmised sünnituskogemused). Kolmanda raseduse ajal oli ka mul see seljakott seljas, kuid samas oli südames teadmine, et saab ka teisiti ja tahe avastada uusi võimalusi sünnitusprotsessi toetamiseks. Aga alustame algusest.

Viimase kuue aasta jooksul olen Pelgulinna sünnitusmajas sünnitanud kolm last ja iga sünnitus on pakkunud mulle täiesti erineva kogemuse. Kui esimest last oodates käisime mehega perekoolis ja tegime selgeks kogu teoreetilise poole, siis sünnitusel tundsin, et sellest ei piisa. See teoreetiline pagas ei aidanud mul intensiivsete tunnete ja valudega toime tulla, ma ei osanud ka õigesti hingata. Meel oli segaduses, et mis nüüd toimub ja oli suur soov sellest protsessist põgeneda, aga ilmselgelt põgeneda pole kuskile. Kui lõpus kaks tundi kestnud pressid ikka beebit välja ei toonud, läks kasutusele vaakum. Lõpp hea, kõik hea – armas terve beebi oli jõudnud mu rinnale ning enda haavad parandab keha tarkus.

Teise sünnituse eel pöörasin suuremat tähelepanu teoreetiliste teadmiste asemele oma keha ja vaimu ettevalmistamisele. Tegelesin joogaga, võtsime endale sünnitoetaja, harjutasin rahulikku sünnihingamist ning vaim oli valmis uueks kogemuseks.
Otsustasime sel korral olla võimalikult kaua kodus ja hakkasime sünnitusmajja sõitma alles tugevate tuhude ajal. Autosse istumiseni olin ise tuhudega kenasti hakkama saanud, mind toetas mõnus muusika ja hingamine. Autosõit nii tugevate tuhudega küll enam eriti mõnus ei olnud, aga telefoni teel saadud sünnitoetaja juhised rahustasid ning kohale me jõudsime. Kohtusime sünnitusmaja uksel ka sünnitoetajaga. Vastuvõtulauas nähti juba näost ära, et siin läheb kohe asjaks ja saadeti mind sünnitustuppa, juba oli täielik avatus ja pressid olid iga hetk tulemas. Aga siis saabus teele ootamatu käänak. Beebi südametoonid olid madalad ja kuna veel ei olnud ka õigeid presse, siis sõidutati mind planeeritud loomuliku sünnituse asemel hoopis operatsioonituppa kiireks erakorraliseks keisrilõikeks. Pärast selgus, et nabanöör oli beebi pea ümber keerdunud ja see takistas tal loomulikku sündi. Kokkuvõttes jällegi “Lõpp hea, kõik hea” ja teine terve poisipõnn oli jõudnud meie juurde, keda üldnarkoosist toibudes kohe ka kohtasin.

Ja saabus kolmas rasedus. Nüüd olin ma eelmistest kogemustest veidi ära hirmunud, kuna oodatud kerget ja loomulikku sünnitust veel kogenud ei olnud. Eneseusk oli samuti langenud, tundsin, et ei saa ise sünnitamisega hakkama. Hakkasin otsima uusi võimalusi, et mida annab veel teisiti teha positiivse kogemuse loomiseks. Ootamatud käänakud (kui näiteks beebi vajab kiiret sekkumist) võivad ikka tulla, aga südames olin kindel, et saan veel midagi ise teha-õppida, et luua uutmoodi sünnikogemus. Mu teele hakkas sattuma info hüpnosünnituse kohta, millest varem polnud midagi kuulnud. Hüpnosünnituse kursust mainis töökaaslane, silma jäi saatelõik ja artikkel ning otsustasime mehega selle kursuse läbi teha. Õppisime seal veel lõdvestusharjutusi, harjutasime õiget hingamist, vaatasime videoid loomulikest sünnitustest. Lisaks kuulasin regulaarselt kursuselt saadud audiofaile: positiivseid afirmatsioone, mis aitasid meelt kergeks sünnituseks ette valmistada ja lõdvestavat visualiseerimisharjutust. See kõik aitas ärevat meelt rahustada, lõdvestuda ning oma järjekordset sünnitust positiivse tundega oodata.
Enda jaoks olulisima mõttena võtsin kursuselt kaasa teadmise, et minu kõige tähtsam (ja mõnes mõttes ainus) ülesanne sünnitusel on LÕDVESTUDA. Keha teab mida teha, beebi teab mida teha – kui mina olen selles protsessis lõdvestunud ja mu meel on lõdvestunud (saadan om mõistuse selleks ajaks puhkusele), on kõik hästi ja sünnitus toimub sujuvalt ja kergelt!

Lisaks hüpnosünnituse kursusele tundsin vajadust tervendada ka oma eelmisi sünnituskogemusi ja otsustasin võtta paar teraapiaseanssi. Mind aitas selles holistiline regressiooniteraapia ning lisaks eraldi teraapiaseanss Viigi Viil-Kanguri juures.

Kolmanda olulise “uuendusena” otsustasime sel korral palgata sünnitusmajast era ämmaemanda, kellega meie maailmavaated hästi haakuvad ja kes saaks meid loomuliku sünnituse juures toetada. Meie suurepärane toetaja oli Pelgulinna sünnitusmajas ämmaemand Aili Kütt, kes aitas luua imelise turvalise õhkkonna ja pakkus täpselt sellist toetust, mis hetkel vaja oli. Sain alles selle kogemuse najal aru, kui tähtis on oma ämmaemanda kaasamine. Võib vedada, et Sulle satub suurepärane ämmaemand, aga kui on võimalus ise see tingimus luua, siis kindlasti on see toetavaks teguriks. Juba sünnitusmajja minnes tead, et Sind võtab seal vastu inimene, kes on Su loo ning soovidega kursis ja aitab Sul oma unistuste sünnitust ellu viia parimal võimalikul moel.

Sünnitähtaja lähenedes oli elul veel väljakutseid varuks ja 4 päeva enne algset tähtaega sain endale tuulerõuged, mille vanemad lapsed olid lasteaiast hankinud. Nüüd palusin mõttes, et kõhubeebi ootaks tulekuga (muidu oleks ka tema nakatunud). Beebi oli kuulekas ja ootas kuni ma terveks sain ja siis ootas edasi, kuni tiksus täis 42. rasedusnädal ja sain saatekirja esilekutsumisele. See teade ehmatas mind ja mu unistus loomulikust sünnitusest lõi jälle kõikuma.
Aga mul vedas, kuna keha oli juba vaikselt ise ka sünnituslainel toimetama hakanud, siis võttis ta väikese välise kiirenduse lahkelt vastu. Hommikul kell 8 tõi mees mind sünnitusmajja, kell 10 pandi esilekutsumiseks vastavat geeli emakakaelale ja tuhud hakkasid poole tunni jooksul regulaarselt peale. Võtsin need kerged lained lahkelt vastu, hingasin sügavalt, nagu olin õppinud ja harjutanud. Vahepeal kuulasin oma “rõõmsa tuju” playlisti, rääkisime palatikaaslasega ja olin hetkes kohal. Minu kõige suurem abistav mõte sel sünnitusel oli “See on HETK.” Sünnitus pole nädala-kuu-aasta pikkune, see on elu kontekstis vaid üks hetk, see saab mööda ja ma lihtsalt kogen seda hetke, võtan selle vastu ja proovin nautida. Justnimelt nautida. Mõistus ei saa sellest kuidagi aru, kuidas on võimalik tuhuvalu nautida, aga kui sel hetkel hakata mõistusega veidi trikitama, hakkab palju parem. Kui järjekordne suur tuhulaine tulemas oli, siis selle kartmise asemel muutsin oma peas olevat sisekõne. Ma laususin mõttes saabuvale tuhule: “Väga hea, tule, ole veel tugevam, super, tule suur laine!” Nii ma suutsin vastu võtta seda intensiivset kogemust ja jääda enam ja enam lõdvestunumaks. Esimesel sünnitusel ma muutusin tuhude ajal üheks suureks pingepalliks, sest pea oli hirmumõtteid täis ja keha valu täis (pole ime, et beebi välja ei saanud). Nüüd aga lõdvestusin selles kõiges nii nagu suutsin ja kogemus oli 200 korda parem 🙂

Sünnitustuppa läksime kell 15.00 ja peagi hakkasid pressid. Ämmaemand soovitas häid asendeid, kus tundsin end mugavalt. Mees andis mulle pidevalt vett juua ja mina tegelesin kohalolekuga. Kuulasin ämmaemanda häid soovitusi, hingasin nagu olin õppinud, kujutlesin peas kuidas sünnitustee avaneb ja beebi on palju ruumi tulekuks. Kui beebi jäi kitsamasse kohta toppama (ja südametoonid läksid ka veidi alla), jäi ämmaemand rahulikuks, juhendas mind, usaldas protsessi ja tänu sellele jäin ka ise rahulikuks. Visualiseerisin ikka avanemist ja seda, et beebil on ruumi tulekuks. Rääkisin mõttes beebiga “Ma teen Sulle ruumi, saad nüüd tulla, tule-tule Kullake” ja tasapisi ta tuligi lähemale. Paar pressi oli veel jäänud, ämmaemand ütles, et ära nüüd karda valu, aita oma beebi välja ja siis andsin endast taas parima ja ta tuligi. Soe beebi kõhu peal kordasin ma muudkui pisar silmis: “Ma saingi hakkama.” Eelmiste sünnituste kogemuste põhjal ma ei uskunud, et suudan, aga suutsin. Tänu ettevalmistusele, mis sel korral tegin ja tänu toetavatele abilistele oligi teoks saanud loomulik sünnituse kogemus ja see oli/on vägev tunne. Mind valdas tohutu tänulikkus, et beebi tegi head koostööd, et mul olid nii hea ämmaemand ja mees abiks ja tänasin ning tunnustasin end, et olin võtnud vastu väljakutse õppida juurde mis vaja, areneda ja kasvada selleks, et oleks võimalik uutmoodi sünnikogemus. See oli sisemise töö vili.
Sünnitus on iseenda, beebi, oma toetajate ja elu usaldamise õppetund. Mind aitasid sünnitusel need mõtted/mantrad:

  • Minu ainus ülesanne on LÕDVESTUDA!
  • Mu keha teab, kuidas sünnitada ja mu beebi teab, kuidas sündida.
  • See on ainult HETK, ma lihtsalt HINGAN.

Lisaks aitas mind keskendumine beebile (mitte enda tunnetesse uppumine). Mõttes kordasin endale ikka: “Ma aitan Sind välja, tule Kullake!” ning visualiseerisin sünnitusteed suureks ja laiaks, kust saab kergusega läbi.

Sellised olid minu sünnituslood. Sina loo enda lugu ise, valmista end oma sisetunde juhatusel parimal moel ette ja siis ongi hästi. Igast kogemusest on midagi õppida ja tuleb lihtsalt usalda, et sünnitus läheb Sulle ja beebile parimal võimalikul viisil. Naudi seda pidupäeva!

Kõigile sünnitajatele ja sündivatele beebidele palju õnne sünnipäevaks!

Jaana Ojakäär-Kitsing




Loovuskohvik

Tere, mina olen Jaana ja ma usun, et kõik lapsed sünnivad loovatena. Ning usun ka seda, et täiskasvanute vastutus on hoida seda loovust elusana ning seda omalt poolt parimate meetodite kaudu jõustada. Sel moel kasvavad loovatest lastest loovad täiskasvanud, kes saavad särada inspireerivate Loojatena Eesti ja maailma heaks. Ma olen õppinud lastejooga õpetajaks ja olen ka kahe väikese poisipõnni ema. Avastan ja uurin laste loovuse maailma ning jagan oma avastusi ja ideid siin lehel ka Sinuga:) Rõõmsat loomist!
  •  
  •  
  •  

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga