Loovlaps

Halloween “Boo!” või “Jee!”

Olen märganud, et päris palju lapsevanemaid (ja ka teised) on kahtleval seisukohal, kuidas siis ikkagi Eestisse kolinud ja järjest populaarsust koguvasse tähtpäeva ehk Halloweeni suhtuda. 

Mõned vanemad lasevad lastel omapäi toimetada ja Halloweeni “hulluses” seigelda; teised püüavad seda pigem vältida ja näevad selles palju agressiivsust ja hirmutamist  (“Komm või pomm!”); kolmandad on jälle mures Eesti oma traditsioonide ning Kadripäeva ja Mardipäeva ellujäämise pärast ning neljandad tähistavad Halloweeni terve pere, sõprade ja suguvõsaga, planeerides oma kostüüme ning dekoratsioone juba pool aastat ette.

Olen ka mina nendes mõtetes keerelnud ja jagan siin hetke tõdemusi.

Esiteks sõltubki kõik sellest, mis vaatenurga valime ja mis tähenduse me anname. Ja teadagi, tähelepanu fookuse seadmisega kasvatame just seda, millel oma tähelepanu hoiame. 

Üks vaatenurk on jääda kinni hirmsatesse Halloweeni kostüümidesse ja muretseda, kui palju agressiivsust see õhutab. Teine vaatenurk võiks olla, et lapsed arendavad kostümeerimise ja ettevalmistuste käigus nii oma planeerimisoskusi, leidlikkust vajalike vahendite leidmiseks (järsku säästavad selleks raha, kasutavad taaskasutuspoode jne), saavad osavamaks näomaalingutes või aksessuaaride meisterdamisel (ehk isegi disainimisel/õmblemisel), õpivad koostööd tegema (nt Halloweeni peo ja sündmuste korraldamisel) jne.

Seega me võiks endalt küsida positiivse vaatenurga leidmiseks: mis vajalikke oskusi lapsed selle käigus kõike võiksid õppida ja arendada? Nii muudame lapsi huvitava sündmuse omamoodi oskuste õppe projektiks ja saame suunata lapsi neid erinevaid oskusi selle käigus maksimaalselt arendama 🙂

Teiseks õpime me kõik elu jooksul emotsioone tundma ja reguleerima. Hirm on üks tähtis tunne, mis tagab meie ellujäämise. Halloween on omamoodi hirmuga sõbraks saamine. Me astume mängulisel moel oma erinevatele hirmudele vastu ja koos sõpradega (või perega) mängime nendega turvalisel moel. 

NB! Siinkohal tuleks jälgida, et kõik see oleks eakohane! Kindlasti ei tohi siin midagi üledoseerida, et lapsed pärast õudusunenägude käes vaevlevad. Mina ei poolda nt õudusvideote ja -filmide vaatamist, mis alateadvuse hirmufantaasiaid täis topivad (jäägu see täiskasvanute teemaks, kellele see närvikõdi meelt mööda on). Kui peres on väikesed lapsed, siis olgu kostüümid, meisterdused ja kaunistused ikka eelkõige sõbralikud kummitused, väikesed nahkhiired ja soojust kiirgavad kõrvitsad.

Ja kolmandana jagan mõtet, et me võiksime tuua siia pealtnäha hirmsasse tähtpäeva sisse headust ja positiivseid tähendusi ning ehk isegi omal moel integreerida seda meie oma kultuuriga. Kuidas? Mina näiteks eelmisel aastal tegin lastele väikese salmikese, millega naabrite ukse taha minna ehk lõin alternatiivi “Komm või pomm!” nõudele ja sidusin seda pigem Mardipäeva ja Kadripäeva traditsioonid. Selleks, et midagi saada, tuleks ka midagi anda. Las lapsed loovad vahvaid salme või teevad väikese etteaste komminõudmise asemel. Naabrilapsed on näiteks Halloweeni joostes kinkinud peredele väikese küünla (toonud tuppa valgust ja soojust) või lasknud sõnumikaarte (“ennustuskaarte”) tõmmata.

Ja kuna sulg juba jookseb, siis luuletan paar salmikest selle jutu lõpetuseks, mida näiteks “Komm või pomm!” hüüdmise asemel võiks kasutada 🙂

Kuigi väljast hirmus hirmsad,
süda sees meil hell ja soe.
Toome teile õnne, headust,
armastus las sisse poeb.

Kollitame ära halva,
peletame õuduse.
Alles jäävad mõtted helged
hingerahu, rõõmuke!

Muutuste eest pole kusagile põgeneda ja ka traditsioonid ja huvid muutuvad ajas. Loovus on leida nendest parim, kohandada, painutada ja leiutada viise, kuidas need enda heaks tööle panna:) Ja kui näiteks Halloweeni jooksmine pimedas oktoobriöös tundub ebavajalik, siis korraldage perega/sõpradega ise üks vahva küünlavalgust ja hubasust täis peoke omaloodud traditsioonidega.

Seega minu ettepanek on süstida Halloweeni traditsioonidesse rohkem headust hirmsa maski taha ning nautida loovuslendu, mida see tähtpäev meil kõigil omal moel teha võimaldab!

Hellust ja hoolivust täis halloweeni, näpuotsatäie hirmuga 🙂

Jaana Ojakäär-Kitsing
3-lapse ema, lastejooga õpetaja, loovusraamatute autor, loovuskoolitaja ning loovteraapia magistrant

 

Liitu loovlapse uudiskirjaga

Intuit Mailchimp


Jaana Ojakäär-Kitsing

Tere, mina olen Jaana ja ma usun, et kõik lapsed sünnivad loovatena. Ning usun ka seda, et täiskasvanute vastutus on hoida seda loovust elusana ning seda omalt poolt parimate meetodite kaudu jõustada. Sel moel kasvavad loovatest lastest loovad täiskasvanud, kes saavad särada inspireerivate Loojatena Eesti ja maailma heaks. Ma olen õppinud lastejooga õpetajaks ja olen ka kahe väikese poisipõnni ema. Avastan ja uurin laste loovuse maailma ning jagan oma avastusi ja ideid siin lehel ka Sinuga:) Rõõmsat loomist!